Kartulikohr ja riisikotletid ehk põnevad avastused mõlemad.

Kaks õhtut järjest sai prae kõrvale tehtud Adeline raamatust leitud toite. Ja mõlemad, nii kartulikohr kui riisikotletid on nünda maitsvad, et küllap valmistan neid teinegi kord.
Kartulikohr, mida tänapäevaselt peenemalt võiks nimetada ahjus gratineeritud kartulipudruks, tuleb kindlasti ka meie kodurestorani MerMer külaliste lauale hää lamba kõrvale.
Riisikotlette võiks aga mõnel pimeõhtusöögil lasta ära arvata, usun, et küllalt kiirelt õige vastus ei tule :)

Originaalis tehti kohri nõnda.

Ained: 1200 g koorega keedetud kartuleid, 200 g Bonat,soola, pipart, 10-sendine sai, 1,1/2 klaasi piima, 5 muna, riivitud sibul.

Kartulid kooritakse ja lastakse läbi masina, sai leotatakse 1,1/2 klaasi keeva piima sees, hõõrutakse puruks.

170 g võis haudub sibul; ettevalmistatud kartulid, sai, või,sibul ja munarebu klopitakse hästi läbi, maitse järgi lisandatakse soola ja pipart, seatakse tulekindlale klaasvaagnale toit kõrgele üles, määritakse pealt järelejäetud 30 g sula Bonaga siledaks, küpsetatakse kollakaks ja antakse kuumalt lauale iseseisvaks toiduks või singiviiludega kaunistatult

Kartulikohri tegime meie niimoodi
300g kartulit
50g võid
2 saiaviilu
1dl vahukoort pluss pisut vett
1 pisem sibul
2 munakollast
soola
pipart

Keetsin koorega kartulid pehmeks, lasin jahtuda ja koorisin. Ajasin koore koos veega tuliseks ja panin saiaviilud sinna ligunema. Riivisin sibula ja praadisin selle enamiku võikogusega klaasjaks. Tükeldasin kartulid ja lisasin nad koore-saiasegusse potti ning mikserdasin saumikseriga püreeks, lisasin hulka praesibula, munakollased, soola, pipra ja kloppisin kahvliga segu läbi. Tulemus oli mõnus püree, mida aga Adeline õpetuse järgi iseseisvaks kuhjaks sättida ei saanud, seega asetasin ta hoopiski kenasse portselanist vormi. Võibolla, kui ma oleks saia koore seest "välja väänanud", oleks koostis saanud paksem ja seisnud iseseisvalt püsti, aga koor andis kindlasti kohrile maitsekust juurde.
Valasin peale ülejäänud sulavõi ja gratineerisin 200 kraadises ahjus umbes kümme minutit, kuniks pealispind kenasti pruunistus.

Ja kotletikesi siis niimoodi.

 

Ained: 200 g riisi, 2 muna, 1 sibul, petersellilehti, 100 g võid, peotäis jahu.

Riis keedetakse nr. 267 järgi pehmeks. Peale jahtumist lisandatakse 2 segiklopitud muna, maitse järgi soola,1 keskmine väikese lusikatäie võiga praetud hakitud sibul ja lusikatäis hakitud petersellilehti. Sellest segust veeretatakseümmargused pätsid, pööratakse sõreda jahu või riivsaia sees ja pruunistatakse pannil võiga

Minu jaoks pisut tavatum oli riisist kotlettide tegemine. Jaan arvas kõrvalt, et rikun hüva riisi ära, pärast pidi aga tunnistama, et täiesti söödav värk.
Riisikotletid
100g riisi
1 muna
pool suuremast sibulast
väike peotäis käharpeteselli lehti
50g võid
soola
pipart
riivsaia

Keetsin riisi pehmeks, lasin tal veel pisut kaane all haududa, lasin jahtuda. Hakkisin sibula ja praadisin poole võikogusega läbi. Hakkisin peterselli peeneks. Lisasin riisile sibula, peterselli, muna, soola ja pipra, segasin kõik läbi ja koheselt selgus, et siit nüüd pätse küll vormuma ei hakka. Küllap viga oli selles, et mul polnud pudruriisi. Aga ma ei heitunud vaid lisasin paneerimiseks mõeldud riivsaia hoopiski riisi hulka. Kohe läks asi paremaks ja kotletivormimine õnnestus. Paneerisin kotletikesed kergelt riivsaias ja praadisin ülejäänud võiga kuldseks.
Arutasime söögilaua ääres Jaaniga, et see on ideaalne roog just siis kui esimese päeva riisi üle kipub jääma.

Štritsel ( kollane ) ehk just nimelt "štritsel" välja kukkuski.

Tuleb endiselt tõdeda, et blogi pidamine ja retseptide taasloomine käib ikka üle kivide ja kändude. Seega veebruari lõpuks kindlasti sadat toitu ära teha ei jõua. Samas võib ju ennast lohutada, et juubelipidustused kestavad terve aasta ja küllap aasta lõpuks lubatu tehtud saab.
Viimasest postitusest on jaa hulk vett merre voolanud, aga mis teha, oli see ju meie kodurestoranis MerMer üks tihe jõulune aeg. Loomulikult otsustasin selleks ajaks veel lisakohustusi võtta - keetsime kogu perega ( Hummerkoer ja peremees Jaan ) kokku vist küll 50 kilo süli, marineerisime kümneid purke kõrvitsaid, vürtsitasime kokku 25 kilo kilusid ja valmistasime loendamatu hulga pardimaksapasteeti.
Ärge nüüd arvake, et meil nõnda palju külalisi koha peal läbi käis, leidsin lihtsalt, et võiks eelpoolloetletud MerMer gurmeed soovijatele valmistada olles ise veendunud, et noh, paar-kolm tellijat ikka tuleb. Tegelikult kasvas asi pisut üle pea. Ja nii me kuu - poolteist võtsime vastu külalisi ja muudkui küpsetasime, küpsetasime, küpsetasime ...
Lisaks veel lasin ennast haarata Eesti100tort projekti ning tuli pildistamise tarbeks leida aeg küpsetada üks lisa juustukook.
Ütlen ausalt, vana-aasta õhtul kui kõigil laud hääst ja paremast lookas, ei viitsinud ma rohkem teha kui vähjasaba-avokaado salati, külmkapist leidsin ikka oma sülti ja pasteeti ja kõrvitsat ja nõnda me kolmekesi seda piskut nautisimegi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid proua Adeline štritslist. Põhjus, miks ma just selle valisin, oli lihtne - sellel päeval kui mõistsin, et aeg taas raamat kätte haarata, olid just saiaks vajalikud koostisosad kenasti koduköögis olemas. Teiseks meeldis mulle hirmsasti Adeline štritsli valmistamise õpetus.

Ained: 11 piima, 50 g pärmi, 1 g safranit, 300—350 g võid või Bonat, 2 kg jahu (pehmet ja sõredat), 300 g suhkrut,300 g rosinaid, 100 g mandleid, 1 sidruni riivitud koor, 10 mõrumandlit, 3 munarebu, 1,5tl. soola, piima määrimiseks.



Soendatud piim, kuivatatud tambitud safran, sool, pärm ja jahu kastetakse ja seatakse kerkima. Mandlid puhastatakseja hakitakse poolpeeneks, neist jäetakse v e e ra n d o s a r i p u t i s e k s . Või hõõrutakse suhkruga, 3 munarebuga, 3/4 osa mandlitega ning sidrunikoorega vahuks.
Kerkinud taigna sisse kastetakse võisegu ja, kui see juba on sile, tõmmatakse puhastatud ja kuivatatud rosinad kergesti taigna hulka, kerkib veel kord, valmistatakse saialaual 3 štritslit, seatakse määritud plaadile; štritslid kerkivad,võitakse piimaga, riputatakse järelejäetud mandlid peale ja küpsetatakse pool tundi.
Kui saiad katsudes kätt ei põleta, on nad küpsed, sõelutakse vanillitolmsuhkrut peale ja lastakse plaadil jahtuda.










Nagu ikka ei läinud endal kõik päris raamatu järgi, seega ühe täitsa priske štritsli tarbeks vähendasin koguseid alljärgnevalt. Ah jaa, küllap küsite, et kuhu jäänud õigekiri, sest tänapäeval ikka nimetatakse sedamoodi saia "stritsliks", aga Adeline õpetuse järgi tehtu on štritsel mis štritsel, ausõna :)

Ained:
3,5 - 4dl piima
12g kuivpärmi
1g safranit
näpuotsaga soola
500g jahu
90g võid
70g suhkrut
pisema sidruni riivitud koor
70g rosinaid
35g mandlilaaste
1 munakollane

Segasin omavahel pärmi, jahu ja soola. Soojendasin piima umbes käetemperatuurini ning segasin sellesse safrani. Ühendasin kuivained piimaga ja selgus, et algselt kalkuleeritud 2,5 detsiliitrist piimast oli vähe, mis vähe, seega soojendasin käppelt lisa ning paraja taigna saamiseks kuluski mul tegelikult pea 4dl piima. Sõtkusin ( tegelikult tegi töö minu eest ära köögikombain ) taigna kenasti läbi ja jätsin sooja kohta käteräti alla tunnikeseks kerkima.
Vahustasin toasooja või suhkru, munakollase ja sidrunikoorega vahuks, lisasin mandlilaastud ja vahustasin veel pisut, lisasin kerkinud taigna ning sõtkusin hoolikalt läbi, lõpetuseks segasin sisse rosinad.
Lasin veel pisut kerkida. Kuna siinse õpetuse järgi koosnebki sai korraga nii taignast kui täidisest, siis teda tavapärase stritsli kombel palmitseda ei saa, vaid tulebki patsutada ahjuplaadile üks paras štritslipäts. Määrisin piimaga ja kaunistasin pealt veel mandlilaastudega, peale pisukest kerkimist küpsetasi teda 200 kraadises ahjus ( pöördõhk ) umbes 25 minutit.
Lõhn oli hää, maitse suurepärane, aga miskipärast tuli saiake üsna mure - see rõõmustas muidugi enim koer Hummerit, sest iga ampsu kõrvalt pudenes midagi ka põrandale, kust see midagi välgukiirusel ära limpsiti.

 

 

 
 
 

Küpsetamata šokolaaditort ehk seda kassid ostaksid.

No tegelikult ma ei tea, kas kassid seda kooki või torti või maiust ostaksid, kas neil selleks üldse raha on, aga valminud ja pikalt külmas olnud kooki limpsides tekkis küll soov nurruda, mõnust.
Tegelikult oma lemmikšokokooki tehes olen ammu juurelnud, kas seda tasukski küpsetada, sest tainast mekkides maitseb ta küpsetamatagi hea.
Aga veel parema mooduse ahjuta šokokooki teha leidsin
Adeline raamatust.

Küpsetamata šokolaaditort

Ained:200g šokolaadi, 200g lauavõid või Bonat, 200g tolmsuhkrut, 6 munarebu, lusikatäis kirjut suhkrut.
Kausiga pannakse šokolaad ahju sulama, valatakse üle pehmeksläinud šokolaadi 3spl. keevat vett, segatakse väikese puulusikaga, kuni on täiesti sulanud; lauavõi hõõrutakse vahuks, juurde pannakse leotatud šokolaad, tolmsuhkur ja 6 munarebu, segatakse kuni segu läheb kergeks. Valmistatud taigen pannakse mandli- ja söögiõliga määritud lahtikäivasse vormi, ritutatakse kirjut suhrut üle ja kui taigen on kuiv ja laseb ennast lõigata, võetakse ta vormipõhjast välja ning seatakse ilupaberile.

Ise otsustasin esialgu katsetada poole kogusega. Seega võtsin

100g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
100g toasooja võid
70g tuhksuhkrut
3 munarebu
2spl konjakit
kaunistuseks granaatõunaseemneid, mündilehti.

Ahju paneku asemel sulatasin tükeldatud šokolaadi vesivannil ja veega küll ei julgenud mängima hakata.
Tänapäeval, kui abiks on igatsugu kodumasinad, õnneks või kahjuks, jääb osa "käsitööst" tegemata. Nõnda lasin ka mina köögikombainil raskema töö ära teha.
Ajasime seega koos või vahule, seejärel lisasin šokolaadi, suhkru, munarebu ja isetegevuslikult konjaki. Minu arust on iga šokolaadikoogi puhul sutsuke konjakit peaaegu, et kohustuslik.
Masin vahustas taigna õhuliseks. Minu ülesandeks jäi vaid taignanoolijaga kogu maiuse küpsetuspaberiga kaetud ja võiga määritud lahtikäivasse vormi kaapimine.
Loomulikult ei suutnud maitsmisest loobuda ja väga hea, et suhkrukogust vähendasin, sest ka 70 grammiga oli magusust kui palju. Seetõttu otsustasin koheselt ka suhkruga kaunistamisest loobuda ning valisin magususe tasakaalustamiseks hapukad granaatõunaseemned.
Edasi läks kõik Adeline õpetusest lahku, sest koogi kuivamise asemel läks ta külmikusse tahenema. Mõned tunnid hiljem Jaaniga torti proovides oli mõlemil vaid üks sõna - suussulav. Aplus käskis kogu koogi korraga pintslisse panna, arukas mõistus, kes kaloreid loeb, käskis piirduda vaid piisakesega.
Ja seetõttu jagame kooki täna lausa nelja sõbraga.
Samast taignast, kui ta jahedas piisavalt hangunud, annaks jõululauale ka trühvlid veeretada. Kaunista näiteks jahvatatud mandlite või muu meelepärasega ja hoia enne serveerimist  külmkapis.

 

Vaesed rüütlid ehk pain perdu.

Seda imelihtsat saia praadimise retsepti olen ma Adeline raamatus juba kaua piilunud. No aga paistab see nii tavaline, et kaua kaalusin, kas ikka teen järele. Tavaline, aga unustatud vana, sest tuleb ausalt tunnistada, et terve oma täiskasvanuks olemise aja jooksul pole ma vaeseid rüütleid valmistanud.
Meelel ja keelel on küll maitsed sellest roast kui ema meile mõnel kiirel nädalavahetusehommikul neid pannkookide asemel praadis.
Ja isegi sellist lihtsat rooga on võimalik pisikeste nüanssidega põnevamaks muuta.
Soovitan siiralt laupäeva või pühapäeva hommikul järele teha :)

Vaene rüütel
Ained: 2 poola saia, 2/3l piima, 1 muna, 3/4 klaasi suhrut, mõni mandel, 50g võid või Bonat.
Saia ümbert riivitakse kooruke, lõigatakse sai viiludeks, soojendatud piimasse klopitaks 1 muna ja suhkur. Selles piimas leotatakse saiaviilud laial vaagnal, pööratakse riivsaias. Magusmandli-triibud pistetakse igasse saiaviilu ja pruunistatakse pannil võiga.

Selle retsepti puhul ei muutnud ma suurt enamat kui pisut koguseid.
8 viilu saia
2dl piima
1 muna
2tl suhkrut
mõned tükeldatud mandlid
50g võid





Riivisin viilude ümbert kooriku ja jätsin selle paneerimiseks. Kloppisin muna suhkruga, lisasin sooja piima ja kloppisin korralikult läbi. Toppisin igasse saiaviilu mõned mandlitükid ja leotasin muna-piima segus viile, kuniks kogu vedelik imendus. Paneerisin ettevaatlikult (sest saiad olid üsna pehmed) viilud riivsaias ja praadisin parajalt säriseval pannil kuldpruuniks. Väheke pohlakastet ja tuhksuhkrut ning mõnus suutäis oligi valmis.
Jaan lisas tunnustavalt: "Pannkook, mis pannkook!" Hummerkoer noogutas nõusolevalt ja arvas, et oleks pidanud rohkem saiu tegema.

Pruunistatud kaalikad ehk midagi imelihtsat.

Pole parata, täna räägime taas kaalikast. Eilse halloweeni puhul oleks ehk pidanud pigem midagi kõrvitsast meisterdama, aga kuna suurem osa oktoobrist on nii või teisiti kõrvitsatoitude katsetusi täis ja proua Adelinel peale marineeritud kõrvitsasalati muid kõrvitsaretsepte ei paistnud ja kaasa Jaan äkitsi leidis, et ta hõrgu talleliha kõrvale kaalikat igatseb, siis tegimegi seda.
Õnneks jäi raamatust täitsa pisut omamoodi retsept silma, mille pealkirjaks
"Pruunistatud kaalikad".
AIned:1/2klaasi suhkrut, 100-200g võid või Bonat, 3-5 keskmise suurusega kaalikat.
1/2klaasi suhkrut pruunistatakse kuivas pajas, selle juurde pannakse võid või Bonat. Kui suhkur ja või on sulanud, lisatakse juurde 3 keskmist kooritud ja ühesuurust kandilisekslõigatud kaalikat ja hautatakse pruunika ja pehmeks ilma vett lisamata. Lõpuks pannakse maitse järgi soola. Süüakse praadide või aedviljakotlettidega.

Meie perele piisas muidugi ühest pisemast kaalikast, mis sai kooritud, pestud ja kuubikuteks lõigatud. Suhkrut pajasse läks pisut rohkem kui pool supilusikat. Eks see suhkru pruunistamine, ilma et ta lihtsalt paja põhja ei kõrbeks, on paras tulega mängimine. Pean silmas pliidi kuumust, mis pigem madalam, et suhkur kenasti sulaks ja jumet võtaks. Võid lisasin silma järgi, umbes 60 grammi ja suurendasin kuumust. Lisasin segusse kaalikatükid, segasin korralikult läbi ja lasin keskmisel kuumusel, kaane all, aeg-ajalt segades neil pool tunnikest haududa. Lõpuks sool ja omalt poolt pisut musta pipart ka ning lambakõrvane oligi serveerimiseks valmis.
Lihtne roog, mis tuletas meelde lapsepõlva, kus ema koduköögis pea samamoodi kaalikat tegi, aga mäletamist järgi suhkruta, ainult võiga.

 

 

Lõhe pruunistamistaignas ehk vana uus retsept.

Tänase postituse põhjuseks oli vihm ehk vaba aeg ja merilõhe ehk hüva kala, mis tegemst ootas.
Et mitte teda lihtsalt tavapäraselt ahju panna, kiikasin proua Tannbaumi retseptikogusse ja ennäe, leheküljel 168 tänane õhtusöök seisiski.
Aga kuidagi ei saa ma teha retsepti üks ühele. Ja vahetasin lõhele soovitatud taigna mu arust pisut põnevama ja õhulisema õlletaigna vastu, aga see täitsa üks-ühelt Adeline retsepti järgi, lihtsalt pisut vähendatud koguses, sest kala oli palju vähem ja sööjaid ka.
Aga õlletaigen siis, mis klapib 500-600grammi lõhe- või ka näiteks tursa- või koha- või kasvõi siiafileele.

Tainas
100g jahu
1,25dl õlut
1 munavalge ( see oli sama, mis proua topeltkoguses, aga katsu sa munavalget poolitada )
40g võid
soola
pipart
Jahu, õlu, munavalge, sool, pipar ja sulatatud või segatakse lusikaga, kuni taigen on sile - ütles Adeline. Ja tõepoolest, ei jäänud tainas klompi ega tükki, vaid moodustas siidja massi.

Proua soovitas kalakesefilee lõigata kolme sõrme laiusteks tükkideks, mina tegin portsud suuremad ja ega vist vahet polnudki.
Margariini asemel kuumutasin pannil hääd oliiviõli ja praadisin kala mõlemilt poolt pisut vähemal kui keskmisel kuumusel kuldseks.
Kahjuks kastet, mille proua kala juurde välja pakkus, ei jõudnudki teha. Aga annan teile retsepti kui soovite katsetada.
Söögiõli või 100g Bona (või) sees hautatakse üks peotäis peeneteks ribadeks lõigatud peete ja porgandeid, juurde lisatakse 1,5 lusikatäit sõredat jahu, riivitud sibulad ja lõpuks pool kl. hapukoort, maitse järgi soola.
Arvan, et see kaste-salat võib päris hästi mekkida, seega miskil hetkel teen teda lihtsalt niisama.

Õhtusöögil laua juures rõõmustas enim Hummerkoer, kuna saleda eluviisi nimel poetasin üsna palju koorikust tema aplasse suhu. Aga kala oli mahlane ja hõrk, tasub järele proovida.
 

Keerame heeringa rulli ehk siis mängud kaladega.

Aga alustaks hoopiski selles, milline fenomen on endiselt sinine ekraan. Televiisoril.
Küll on minu Adeline toimetustest kirjutanud "Maaleht" ja "Arter". Ja tõsi ta oli, et lehe ilmumise järel tuli blogisse tavalisest pisut rohkem vaatajaid.
Eile tegin Adeline õunapannkooke "Maahommikus" ja peale seda on blogi vaadanud muljetarvatav arv inimesi. Loodan siiralt, et mõnel neist ka teiste, tulevate lugude suhtes huvi jätkub.
Mu kaasa Jaan lisas, et on seda ekraanihullust korduvalt oma nahal kogenud. Näitlejana võisid teha laval suurepärase rolli, aga kui korra telekasse lõbusaatesse sattusid, tuli terve eesti tänaval kui vana tuttavat kättpidi teretama ...
Ega raadiogi paha ole, lisasin talle selle peale. Viimasel jõulukuul rääkisime Tiina Lebasega "Huvitaja" saates rammatust "Jõulud meil ja mujal maailmas", paar tundi hiljem kohalikus Kuusalu Konsumi sabas seistes noogutas mulle rõõmsameelne härrasmees lisades: "No alles rääkisite raadios ja juba siin!"
Nojaa, taolise magusa enesekiituse peale tuleb küll suutäis soolast võtta :)
Ja leidsin "Moodsast perenaisest" retsepti rullheeringad munaga ja rullheeringad sibulaga. Mõte heeringas munaga marinaadi panna ahvatles vähem kui sibulaga. Seega otsustasin viimase kasuks.
Aga ikka kergemat vastupanuteed pidi. Tünniheeringa asemel (no ega seda kodupoest saanudki) valisin pakikese heeringafileega.
Taaskord tekitas peamurdmist proua marinaadikoostis:
klaas äädikat, 8 pipratera, 4 vürtsitera, 2 sibulat,1/2tl suhrut.
Terve mõistus ütles, et küllap oli tegemist miski väga lahja äädikaga, mitte selle tavalise 30%-lise tänapäevasega. Ja senistes heeringamarinaadides meeldib mulle küll rootsimoodi magusam. Seega sai seekordne pisut mugandatud retsept järgmine.


Rullheeringad sibulaga
230g õrnsoolast heeringat ( kolm fileed )
pool pisemast punasest sibulast (peeneks hakitud)
6 uhmris puruks surutud kadakamarja
pool tl sinepiseemneid
6 nelgitera

Marinaad
2,5dl vett
1dl suhkrut
0,25dl 30% äädikat
8 pipratera
4 vürtsitera
4 nelgitera
1 pisem õhukeselt viilutatud punane sibul
Marinaadiks aja kõik koostisosad keema ja keeda tasasel tulel 4-5 minutit ja lase jahtuda.

Edasine teguviis proua Adeline sõnadega:
Heeringapooled seatakse hakklauale nii, et sisepooled jäävad ülespidi. Sisemisele küljele riputatakse peenekslõigatud sibulad, sinepiterad ja poolpeeneks tambitud kadakamarju. Heeringad keerutatakse pikuti kokku, otsad pannakse nelkidega kinni ja peale valatakse keedetud ja jahtunud äädikas. Purk köidetakse paberiga kinni, 3-7 päeva pärst võib heeringat tarvitada.
Lauale andes lõigatakse rull pikuti heerngat pooleks või kolmeks.

Kardan küll, et esimese rulli proovin juba homme ära.

Aga nüüd mõni sõna eelmise postituse rohelistest tomatitest. Kui aus olla, siis läksid nad mul aia taha. Teisel ja kolmandal päeval maitsesid hästi, aga siis tuli mõru mekk manu. Ise arvan, et äkki neist juba liialt närtsinud mustsõstralehtedest. Jaan aga leidis, et soolvette oleks ka äädikat panema pidanud.